Tundub küll ilgelt pikk jutt, aga ma eile lugesin selle osade kaupa läbi ja naersin nii, et munad märjad 
Välajvõtteid lennukontrolltorni ja pilootide kõnelustest:
Saksa õhukontrollerid Frankfurdi lennujaamas on tuntud oma kergelt ärrituvuse poolest. Nad mitte ainult ei oota lenduritelt, et need teaks oma värava
parkimise asukohta, aga ka seda, kuidas sinna saada ilma neilt abi küsimata. Nii et see oli vahelduseks päris lõbus kui me (Pan Am 747) kuulsime pealt
Frankfurdi maapealse kontrolli ja British Airwaysi 747, (kutsung: Speedbird 206) omavahelist kõnelust.
Speedbird 206: "Frankfurt, siin Speedbird 206! Palume luba maanduda."
Torn: "Speedbird 206. Takso väravani Alpha Üks-Seitse."
BA 747 sõitis peamisele ruleerimisteele ja jäi aeglustades seisma.
Torn: "Speedbird 206, kas te ei tea, kuhu te lähete?"
Speedbird 206: "Torn, oodake, ma otsin meie värava asukohta praegu."
Ground (üsna ülbelt, kannatamatusega hääles): "Speedbird 206, kas te ei ole enne Frankfurdis käinud?"
Speedbird 206 (jahedalt): "Jah, kaks korda, 1944-dal, kuid see oli öösel. Ja ma ei maandunud."
London, Gatwicki lennuväli. US Airi lennuk, mis oli teel Ft. Lauderdale´i, sooritas vale pöörde ja sattus ninapidi kokku United Airlinesi 727ga.
Vihane naissoost lennujuht sõimas ameeriklaste meeskonna läbi, karjudes, "US Air 2771, kus kurat sa lähed? Ma ütlesin, et pöörake paremale Charlie
ruleerimisteele! Aga te keerasite paremale Delta rajale! Seiske seal! Ma tean, et teil on raske vahet teha C ja D tähel, kuid ometi üritage!
"Jätkates raevukalt, nii et meeskonnal oli juba piinlik: "Jumal! Nüüd olete kõik pe¤%e keeranud! See võtab terve igaviku, et see jama ära klaarida!
Jääge sinna ja ärge liigutage, kuni ma teile ütlen! Võite oodata järgmisi takso juhiseid umbes pool tundi, ja ma tahan, et te läheksite täpselt sinna,
kuhu ma ütlen teile, ja kuidas! Said aru, US Air 2771? "
"Jah, proua," kõlas alandlikuks muutunud meeskonna vastus.
Loomulikult muutus maapealse kontrolli side kohutavalt vaikseks pärast USA Air 2771 verbaalset vägistamist. Keegi ei tahtnud võimalust kõneleda vihase
lennujuhiga tema praegust olukorda silmas pidades. Pinge igas kokpitis kasvas. Just siis murdis teadmata piloot vaikuse, küsides:
"Kas ma sinuga mitte korra abielus ei olnud?"
Torn: "Eastern-702, pärast õhkutõusu muutke raadiosagedust 124,7."
Eastern-702: "Torn, Eastern-702. Saime aru. Muide, lennuraja lõpus märkasime surnud looma."
Torn: "Continental 635, pärast õhkutõusu ühenduge raadiosagedusel 124,7. Kas te Eastern-702 raportit kuulsite? "
Continental 635: "Continental 635, valmis stardiks, ja jah, me kuulsime Easterni. Oleme juba teatanud meie toitlustajate tiimile."
15 lennukit on stardijärjekorras. Üks neist ütleb: "Mul on f*king igav!"
Torn: "Viimane õhusõiduk, kes oli eetris, identifitseerige ennast kohe!"
Teadmata õhusõiduk: "Ma ütlesin, et mul on f*king igav, mitte et ma olen f*king loll!"
Torn: "Delta 351, liiklus kella 10-l, 6 miili!"
Delta 351: "Andke meile veel üks vihje! Meil kõigil on digitaalsed kellad!"
Lennujuhtimiskeskus: "TWA 2341, müra vähendamiseks keerake paremale, kurss 090".
TWA 2341: "Keskus, oleme kõrgusel 35000 jalga. Kui palju müra me siin üleval ikka saame teha?"
Lennujuht: "Sir, kas te olete kunagi kuulnud müra, mis 747 teeb, kui see tabab 727?"
Juhtus see ühel õppelennuväljal, kus toimus lennukooli kursantide järjekordse põlvkonna lennupraktika, ehk lihtsamalt öelduna nende esialgne väljaõpe.
Läbi aegade on märgatud, et kursantidele lennuasjanduse tutvustamine on loominguline protsess, kusjuures uskumatult kirev, hellitades vaatajat
kõikvõimalike ja puhuti uskumatute olukordadega, mis baseeruvad ühelt poolt protsessi äärmisel tõsidusel ja vastutusrikkusel ning ammendamatute
anekdootlike juhtumustega teiselt poolt. Isegi kui kursant valmistatakse maa peal ette hindele „viis pluss", on ta õhus vähemasti esialgu kindel
kahemees. Kuna õhk dikteerib meile, kasutades Ostap Benderi väljendust, omi karme seadusi. Instruktori ülesanne on selle aja, mille jooksul kursant on
õhus nagu vette visatud kassipoeg, võimalikult lühikeseks muutmine ja selle eest hoolitsemine, et õpilane hakkaks lennul enam-vähem mõistlikult
tegutsema. Lühidalt selline lugu siis. Ühele väga temperamentsele instruktorile sattus gruppi kursandike nüüdisterminites “väga lähedaselt
välismaalt”, kes polnud just kõige teravam pliiats pinalis ning võttis lennuasjanduses õppust mõnevõrra aeglasemalt teistest. Kusjuures instruktor,
kes ise alles hiljaaegu lendas hävitajatel ning õpetas nüüd esimest aastat, polnud enda jaoks uue lennuki kabiinis isegi veel täielikult kohanenud.
Mis pole normaalse lenduri jaoks muidugi mingi eriline probleem. Lõppude lõpuks teeb tõeline lendur oma tööd lõpptulemusena õieti, ilmselt on tegu
instinktiga. Aga ilmselt polnud see konkreetne päev „tema päev", juhm kursant viis teda silmnähtavalt endast välja, leksika järele ta nagu harilikult
ei jälginud ning krooniks kõigele ajas pidevalt segi juhisel olevad nupud. Neid on seal kaks, üks sidepidamiseks lendude juhiga (LJ), teine ekipaaži
liikmete vaheliseks sideks, lennukisisene kõneseade (LSKS). Kõik, millest kõneldakse lennuki sees, on kuulda ainult ekipaažile, aga muu jutt, nagu
„lubage startida", „esimesele 300" jmt. on kõigile kuulda, kellel on raadiojaam sisse lülitatud ja vastav sagedus häälestatud. Pluss veel lennuraja
veeres platsil, kus tavapäraselt suitsetavad oma järjekorda oodates kursandid, instruktorid, tehnikud ja muu lennuvälja rahvas, paigaldatud
valjuhääldaja, et ülalmainitus saaksid käimasolevasse üritusse sisse elada. Lisaks on veel paigaldatud seadmed polgukomandöri laual ja autos,
operatiivkorrapidaja juures, dišpetšeril, sideülemal, objektiivse kontrolli grupis, vanakuradi vanaema juures jne, jne, arvestamata veel neid, kes oma
alustega hulguvad sel hetkel suure ja võimsa õhuookeani ääretutes avarustes.
Kes nüüd tagantjärgi täpselt teab, mis neil seal lennul täpselt juhtus, kuid meie, stardiplatsil istujad, kuulsime seda enam-vähem niimoodi:
Lendude juht (LJ): „645, maandumisele lähenemine lubatud!"
Kursant (K): „645-s, sain aru, täidan!"
Instruktor (I): „…tvaju matt, pööre paremale, mitte vasakule, päris lolliks oled läinud või? Homme ,kurat, sa mul lendude arutelul veel tantsid!"
LJ: „645-s, ärge ajage nuppe segamini!"
I: „Vabandust!"
K: „645- , neljandal!"
LJ: „Täitke."
I: „Kas teliku lasid välja, Muhtar jobannõi?"
LJ: „Ärge ajage nuppe segamini!!"
I: „Vot bljäd…"
K: „645 maandumiseks valmis!"
LJ: „Maandumine lubatud."
K: „Mõistan!"
I: „Kes mõistab???? Sina või?. Kuhu sa vana tagumik pressid!! …tvaju matt, ei näe, kus rada on või? Kõrgust jälgi, tainas, tapad meid siin nahhuj kõik
ära!!!!"
LJ: „645-s, ärge ajage nuppe segamini, no kaua võib…"
I: „…."
Kas nüüd tüdines lendude juhataja šeffi tõe radadele talutamast või nautis situatsioonist saadavat kaifi, aga rohkem ta enam vahele ei seganud. Ikkagi
maandumine…Ja meie kõik jälgime hardas vaimustuses maanduvat, ruleerivat ja uuesti startivat lennukit, kuulates edasi teiste lennukitega peetava side
vahepeal järgnevaid repliike.
I: „ No kust kurat sa minu kaela peale küll siginesid, vennalik lõust, bljäd. Sa ainult proovi, nagu tookord, peale starti teliku asemel mootorid ära
korjata väikse gaasi peale. Ma teen sulle kohe lõpu peale, jo-ko-la-me-ne!!!"
Lennuväli sureb naerust…
I: „ Emake, no kuhu kurat Sa jälle ilma ettekandeta rajale pressid??? Küsi luba, razjobannõi tvoju mat!"
K: „645, valmis."
LJ(ohkega): „Luban."
I: „ Oh, jõudu pole enam. Sa ainult proovi midagi kokku keeta, no ei lase ma sind homme su eide juurde, hakkad mul öösiti Juhendit tuupima, kuni
kärvad…"
K: „645, stardiks valmis."
LJ: „645-s, start lubatud."
Lennuväli hoidis hinge kinni….masin rebis end kuidagi vaevaliselt maast lahti, ja kogudes vastutahtmist kiirust, kadus puulatvade taha. Mõni sekund
vaikust…
LJ: „645, kuidagi madalalt läksite…"
Paus… Ja korraga nagu paisu tagant:
I: „ … tvaju matt, pehhota võjobannaja, sekundikski ei tohi silma pealt lasta. Sõnu pole, ilma tagatiibadeta startida. Hea veel, et keegi ei
märganud…."
Tegevuskoht- meie kunagi nii ääretu kodumaa lõunapiirid, mitte kaugel sõbraliku demokraatliku vabariigi piiridest. Lennuväli, kus valmistuvad
väljalennuks hävitus-pommitajad.
Tegevusaeg- kohalike arusaama kohaselt värske ja jahe varakevad, metsik palavus, mis on normaalsetele inimestele raskesti talutav. Termomeeter jookseb
päeval lõppu ja kiilub kinni, mistõttu toimuvad lennud varahommikuti, ning lendude ettevalmistus veelgi varem. Äratus kell kolm. Siiski mitte. Hoopis
kell viis… minutit nelja peal…
Tegelased- kaheksa lennukipommi FAB-100 igal SU-l, väljalaskeaastaga umbkaudu 1944 koos ligikaudu sama vanade sütikutega. Pommid olid märkimisväärsed
selle poolest, et vahete-vahel andsid kivisest pinnasest rikošeti, lennates pea-aegu heitmiskõrgusele tagasi. Ka sütikud olid imelised, põhjustades
ajuti ise-eneslikke plahvatusi. Seda omadust oli täheldatud juba Suure Isamaasõja aegadel ja samuti hiljutise sõja päevil Kaukaasia mägedes. Kõige
sagedamini juhtus see hetkel, mil pomm eraldus lennukist. Polnud vahet, kas tegu oli IL-2 või SU-25-ga. Lühidalt, enesega ümberkäimisel nõudsid need
pommid ülimat korralikust
Meie kangelane- eks-tudeng, kes just-just sattus lumisest põhjast sooja kevadisse lõunasse. Metsik avitaminoos, raske aklimatisatsioon, elu nagu
hernes. Kogu öö jõid “vanakesed”ja “dedid” kaptjorkas piiritust ja peksid kedagi peldikus.
See kõik on sissejuhatus, jutt ise on alles ootamas.
“Veel ei koitnud, aga Lollidemaal kees juba elu!” Selle kena tervitusega “Kuldvõtmekese” algusest kohtas meid kapten Dronov, polgu relvur, ääretult
heasüdamlik inimene, keda seesama heasüdamlikus teenistuses hirmsasti segas. Majoriks ta ei saanudki. Lonkisime KAMAZ-st SU-de seisupaika, kus juba
kees töö. Radistid, mehaanikud, tankijad, juhid…kolmekordsetega vanduvad praporid, signaalitavad autod, lärm, kisa. Elu keeb. Teel sinna seletas
kapten:
“ Ma lähen istmeid kontrollima, teie olete selleks veel noored, aga selle töö juures on tegu suure vastutusega. Äkki juhtub midagi, aga katapulteeruda
pole millegagi. Grišake,” pöördus ta teise sõdalase poole,” te laadige kahurikesed ära, aga korralikult, eks! Noh, aga teie,” pöördus ta minu poole,”
olge palun nii lahke, pommikesed, näete, juba ripuvad, tuleb sütikud kastist võtta ja sisse keerata, teate, aga hästi korralikult, kontreeringut
kontrollige, ja kõike muud ka, hästi tähelepanelikult, eks!”
Ütles ja lahkus.
Tööd alustasime Grišaga äärmise SU juures. Üldiselt tegid seda küll praporid, aga meie omad olid juba sealpool jõge. Grisa ronis tiivale, avas luugid
ning hakkas laadima 30 mm suurtükki, mina pugesin aga tiiva alla ja keerasin väriseva käega sisse esimese sütiku FAB sajale. Värisedes läksin eemale,
tudengiharjumusest koukisin taskust välja “puksi” (spikri-LEMET) tegevuse kirjeldusega
1. Käega “A” (vt.skeemi) võtta sütik…ja nii edasi. Kõik peaks nagu õieti olema.
Jõudnud kaheksanda lennukini, oli situatsiooni teravus hajunud ja andnud maad tavapärasele rutiinile. Kõht oli ka tühjaks läinud, hirmsasti oleks
midagi hammaste taha tahtnud, ja mis peamine, hakkas vaevama hirmus uni. Ümbrus soojenes tuntavalt, ja ühes sellega muutus suuremaks ka soov magada.
Töö lõpetanud, hakkasin lennukist eemalduma, kuid midagi segas. Sikutasin tugevamini, ja avastasin enda käes sütikult mahatõmmatud kaitse, sellesama,
peale mille eemaldamist toimub plahvatus “6…60 sekundi jooksul, sõltumata pommi langemisest.”
Ärkasin hetkega, pöörasin sütiku kella kuuekümne peale ning tormasin lennuki juurest minema. Griša reageeris samuti hetkeliselt, viskus tiivalt
betoonile ja sööstis mulle järele. Jõudnud käeulatusse, laksas ta küsivalt mulle õla pihta, millele ma vastuseks näitasin käes olevat kaitset. Tundus,
et kiiremini joosta pole enam võimalik, kuid sellest hoolimata lisas Grisa veelgi kiirust. Joostes kahekesi seisvate lennukite rivist mööda, osutasime
kõigile ümberkaudsetele ebatavalist mõju.
Kõigepealt oli üllatus. “Relvurid jooksevad ?”- 0,2 sekundit
Sellele järgnes õudus:”Relvurid jooksevad!!!”- 0,2 sekundit
Kolmandaks hakkasid kõik põgenema.
Tiibadelt, kabiinidest, kere alt, tiibade alt, tankimisautode kabiinidest lendasid, kargasid, hüppasid, ja roomasid välja kümned sõdurid, praporid,
ohvitserid. Me ei jõudnud veel viimaste lennukitenigi, kui jooksma ja karjuma hakati juba meist eespool.
“Relvurid jooksevad!!!!”
“ Relvurid jooksevad!!!”
“ Relvurid joooooksevaaaad!!!!!!!”
Eluilmaski ei unune KRAZ-tankuri kabiinis õiglase und maganud “dedi” nägoilme, kui ta sadade jalgade müdinast ärganuna sööstis metsiku huilgega
“Relvurid jooksevad!!!” oma masina kabiinist sinavasse kaugusse.
Nagu hiljem jutustati, olla veelgi grandioossem pilt avanenud juhtimispunktist. Kõikjalt pudenesid välja lennuväljal asunud inimesed nagu prussakad,
kes tormasid erinevates suundades laiali. Hääli polnud kuulda, kuid ümberpaiknemise kiiruse ja hulga järgi võis oletada, et… “Relvurid jooksevad!”
Jooksnud meetrit kolmsada, pöörasime rajalt kõrvale ja varisesime Grišaga maapinnale, kattes pea kätega. Sest instruktsiooni kohaselt pidanuks killud
lendama kuni 850 meetrit.
Vaikus…
Lennukite seisuplatsilt oli suure kiirusega minema sõitnud kõik, mis vähegi sõita suutis, ja ainult komandopunkti poolt liikus aeglaselt kapten
Dronovi üksildane figuur. Meieni jõudnud, kükitas ta kandadele ja lausus:
“ Ja mina vaatan, kõik jooksevad. Noh, mõtlen, minu omad lõbutsevad, ega ilmaasjata kõik laiali ei kadunud. Kuni siia teie juurde tulin, arutasin
omaette, et kui kahurist ei tulistata, tähendab pillasid pommi maha. Ehkki- kuidas nad said selle maha pillata? Tulen lähemale, ja näe, täpselt- et
mööda betooni ei veere, tähendab ei pillanud! Aga mis siis veel…?”
Näitan talle kaitset.
“Juhtub, juhtub. Teist ei võtnud maha? Tähendab ei jõudnud, kui kõik vaikne on.”
Noogutan, tõepoolest ei jõudnud.
“Need jooksevad laiali,” vedas ta pilguga ümberringi,” aga mina mõtlen, et kui kohe ei lõhkenud, tähendab, aega veel on. Lähen. Vaatan kella peale,
minut on möödas, aga kõik on veel elus. Tähendab, valehäire ja kõik on väga hästi. Noh, lähme paneme selle paika tagasi, näitan, kuidas see käib.
Teine kaitse on just sellisteks puhkudeks ette nähtud.”
Läksime, näitas, panime tagasi.
“Noh, tore on. Mine nüüd edasi sütikuid sisse keerama.”
Ja kõik.
Läks kapten edasi omi asju ajama. Ning alles nüüd asus tasapisi liigutama hakanud rahvas oma pragudest välja roomama ning lennukitele lähenema. Püüdes
samal ajal meist Grišaga hoida võimalikult suurt distantsi. Vähe sellest, et meile tappa ei antud, meile ei öeldud isegi ühtegi paha sõna. Ainult et
edaspidi, kui me lennukite juures tööd tegime, jäi masinate juurde väga vähe rahvast. Ja lisaks kõigele saime Grišaga endale hüüdnimed- “Totu” ja
“Paunik”, seda siis kapten Dronovi vaevanägemise tulemusena.
P.S.
Pool aastat peale demblit sain kirja. Meie kaptenile lasti kogemata 30 mm mürsuga vastu pead, tänu jumalale, et ellu jäi, sai juba hospitadalist
välja. Järgmised viis mürsku võtsid puhtalt maha lendavkoosseisu söökla nurga, ja siis said mürsud õnneks otsa. Süüdlastel lükati kojusõit ja dembel
seniks edasi, kuni söökla taastasid. Aga see on juba teine jutt…
|
|
|
